Hüppan natuke relva ja kommenteerin järgmise nädala asju Vaatetorn. Kõnealune artikkel on “Reetmine - aegade halb märk!”. Reetmist ja ebalojaalsust käsitleva artikli kontekstis on meil see kummaliselt häiriv lõik:
10 Teine hea näide, mida me kaalume, on apostel Peetrus, kes tunnistas oma lojaalsust Jeesusele. Kui Kristus kasutas graafilist ja kujundlikku keelt, et rõhutada oma peagi ohverdatava liha ja vere usu olulisust, leidsid paljud ta jüngrid, et tema sõnad olid šokeerivad, ja nad jätsid ta maha. (John 6: 53-60, 66) Nii pöördus Jeesus oma 12 apostlite poole ja küsis: “Kas te ei taha ka minna?” Peetrus vastas: “Issand, kelle juurde me läheme ära? Teil on ütlusi igavese elu kohta; ja me oleme uskunud ja teada saanud, et olete Jumala Püha. ”(Johannes 6: 67-69) Kas see tähendas, et Peetrus mõistis täielikult kõike seda, mida Jeesus just oma tulevast ohverdusest ütles? Ilmselt mitte. Isegi nii otsustas Peetrus olla lojaalne Jumala võidtud Pojale.
11 Peter ei põhjendanud seda, et Jeesusel peab olema asjadest valesti seisukoht ja et kui talle antakse aega, siis ta kordab oma öeldut. Ei, Peetrus tunnistas alandlikult, et Jeesusel oli „ütlemisi igavese elu kohta”. Nagu tänapäeval, kuidas reageerime, kui kohtame oma kristlikes väljaannetes „ustava korrapidaja” punkti, mida on raske mõista või mis ei vasta meie mõtlemisele ? Peaksime selle mõistmise nimel kõvasti püüdma, selle asemel, et pelgalt oodata, et meie vaatevinkli ees toimub mingi muudatus. - Lugege Luke 12: 42.
Punktis 10 on kirjas, et isegi siis, kui Peetrus ei mõistnud, mida Jeesus mõtles - isegi kui Jeesuse öeldu oli šokeeriv -, jäi Peetrus Jeesusele truuks. Lõike 11 sissejuhatus tutvustab teisejärgulist punkti, mille kohaselt Peetrus ei seadnud Jeesuse õpetust kahtluse alla ega kujutanud ette, et Jeesus oleks teinud vea ja parandaks selle tõenäoliselt mingil tulevikus.
Ma arvan, et me kõik võime nõustuda, et Peetrus käitus õigesti ja et olusid arvestades soovime kõik teda jäljendada. Kuid kuidas saaksime jäljendada Peetruse vaieldamatut lojaalsust?
Siinne analoogia paneb juhtorgani kui ustava korrapidaja hääle Jeesuse rolli. Peetruse vaieldamatu lojaalsus ja raskete õpetuste aktsepteerimine peaksid vastama sellele, kuidas suhtume juhtorgani uutesse ja rasketesse arusaamadesse. Kui Peetrus ei pidanud Jeesust valeks ja ta hiljem taandub, ei peaks me mõtlema juhtorganile. Tugev järeldus on, et see oleks võrdne lojaalsusega. Seda seisukohta kinnitab peenelt asjaolu, et täielikult kümnendik reetmist käsitlevast artiklist on pühendatud just sellele mõttekäigule.
Kas ma pean juhtima tähelepanu sellele, et Jeesuse Kristuse ja juhtorgani õpetuste võrdlemine on vale analoogia? Tal olid tõesti igavese elu ütlemised. Mis mees või meeste rühm võib sama öelda? Siis on tõsiasi, et Jeesus ei tee kunagi viga, nii et ta ei pidanud kunagi oma öeldut tagasi ütlema. Juhatus on pidanud nii palju kordi tagasi astuma, et saate Amazon.com-ist tegelikult osta raamatu, kus on loetletud meie doktriinilised muudatused. (See on taganenud, nii et ma ei soovita seda osta.)
Kui pärast eluaegset pealtnägemist jätkuvatest muutustest ja kohati täielikust hülgamisest pikaajaliselt hoitud ja hinnatud veendumuste suhtes, kiputakse suhtuma uusimasse mõnevõrra kahtlasesse tõlgendusse teatava ettevaatusega, isegi hirmuäratavalt, noh ... kas siis võib tõesti süüdistada ? Kas see on tõesti ebalojaalne tegevus?
Enamik meist on lojaalsuse Jeesuse Kristuse vastu puutumata - kui tuua vaid ühe näite - seeria „täiustusi”, mis hõlmavad „selle põlvkonna” tähendust. (1990. aastate keskpaigaks olid need täpsustused jõudnud punkti, kus keegi ei teadnud enam, mida me sellesse teemasse usume. Mäletan, et lugesin ja lugesin selgituse uuesti läbi ja kratsisin pead.) Kui ütleme: "hoidke oma lojaalsust", peaks see olema mõistetakse kui lojaalsust Jeesusele, mitte mehele ega inimrühmale. Kindlasti toetame jätkuvalt organisatsiooni ja seega ka selle esindajaid, kuid lojaalsus on eelkõige võlgu Jumalale ja tema pojale. Ärgem asetagem seda sinna, kuhu see ei kuulu. Nii et palun vabandage meid, kui me pärast selle Pühakirjakoha mitmete tõlgenduste seeriatest pettumust ei hüppa innukalt uusima vaguni otsa. Fakt on see, et ehkki eelmised tõlgendused olid sel ajal valed, kasuks osutusid nad usutavad; midagi, mida meie praeguse arusaama jaoks öelda ei saa.
Varem, kui seisis silmitsi tõlgendusega, millel oli vähe mõtet (näiteks Mt 24:22 rakendus w74 12/15 lk 749, lõige 4, näiteks) või see oli väga spekulatiivne (1925, 1975 jne) .) jäime rahule, et ootasime kannatlikult muutusi; või kui soovite, siis taandub. Ka nemad tulid alati; tavaliselt eelneb mõni nägu säästev fraas, näiteks: "Mõned on soovitanud ..." või passiivne aeg: "See arvati ...". Hiljuti nägime: "Varem selles väljaandes ...", nagu oleks ajakiri vastutav. Paljud on väljendanud soovi, et juhatus võtaks selliste muudatuste eest otsesema vastutuse. Kõige värskendavam oleks see, kui nad tegelikult tunnistaksid, et nad või isegi meie said midagi valesti. Võib-olla ühel päeval. Igal juhul jäime rahule ootama, mõtlemata usust loobumisele. Väljaanded soovitasid isegi sellist ootushoiakut. Aga mitte rohkem. Kui me isegi arvame, et juhtorgan on valesti eksinud, oleme lojaalsed.
See on lihtsalt viimane ja kõige räigem üleskutse lojaalsusele ja kuulekusele juhtorganile. On mõistatuslik, miks see teema ilmub väljaannetes ning kogunemis- ja konverentsiplatvormil üha sagedamini. Võib-olla on see, et seal on väga suur kontingent ustavaid vanemaid, kes on näinud liiga palju spekulatsioone trükistes ja liiga palju õpetuslike õpetuste ümberpööramist. Ma ei näe ühtegi massilist lahkumist, sest need teavad, nagu Peetrus oli, et kuhugi mujale minna pole. Kuid nad pole ka valmis lihtsalt pimesi vastu võtma ühtegi uut õpetust, mis torust alla tuleb. Ma arvan, et võib-olla on selle tundega laialt levinud rohujuurest koosnev tunnistajate kontingent ja juhtorgan ei tea, mida sellest arvata. Need ei ole osa mingist vaiksest mässust, kuid nad osalevad vaikses seisukoha vallandamises, mille kohaselt juhtorgan tegelikult juhib nende elu ja et kõike, mida juhtorgan ütleb, tuleb võtta nii, nagu see pärineks kõrgelt. Pigem püüavad nad luua oma Loojaga tihedama sideme, toetades samal ajal ülemaailmset kristlikku vennaskonda.
See on mu igatahes. Kui tunnete end teisiti, kommenteerige julgelt.
Hästi kirjutatud artikkel! Olen uudishimulik ... Kui viitasite selles artiklis olevatele isikutele usust taganenutele, siis mida mõtlesite. Kes on teie arvates usust taganenud?
Kehtiv küsimus. See artikkel on kirjutatud rohkem kui aasta tagasi ja minu arvamus usust taganemise kohta on sellest ajast alates oluliselt muutunud. Plaanin kirjutada sellel teemal ulatusliku postituse, nii et selle asemel, et siia sellesse süveneda, ütlen lihtsalt, et pean usust taganemist selliseks, nagu Piibel selle määratleb, mis erineb oluliselt organisatsiooni arvates .
Tehniliselt öeldes on igaüks, kes sellel saidil viibib, GB-i õpetuse järgi usust taganeja. Oleme kõik siin, sest meil on tõega lahkarvamusi.
Ma isiklikult arvan, et kui Suurbritannia ei astu sammu tagasi ja lubab autonoomiat, siis on kõik reformid hukule määratud, kuna minu arvates on palju ustavaid JW-sid, nende ebajumalakummardamine kuni nende silmamunadeni ja tundub, et sellest pole midagi lahti lasta.