Selle nädala Vaatetorn uurimus avaneb mõttega, et on suur au saada Jumalalt saadik või saadik, et aidata inimestel temaga rahumeelseid suhteid luua. (w14 5/15 lk 8 lõige 1,2)
Sellest on möödunud üle kümne aasta, kui meil on olnud artikkel, mis selgitab, kuidas valdav enamus kristlasi tänapäeval ei täida meie uurimisartikli nendes alguspunktides viidatud rolli. 2 kor. 5:20 räägib kristlastest, kes tegutsevad saadikutena, kes asendavad Kristust, kuid Piiblis pole kusagil mainitud, et kristlased oleksid saadikutena nende saadikute toetamisel. Ometi võib ühe varasema numbri kohaselt „neid“ teisi lambaid ”nimetada Jumala Kuningriigi saadikuteks [mitte saadikuteks]”. (w02 11/1 lk 16 lõige 8)
Arvestades, kui ohtlik on Jumala inspireeritud õpetusele Jeesuse Kristuse heade uudiste kohta midagi lisada või sellest midagi ära võtta, tuleb imestada selle õpetamise otstarbekuse üle, et suurem enamus kristlastest, kes on kunagi elanud ei ole “saadikud, kes asendavad Kristust”. (Gal 1: 6–9.) Võiks arvata, et kui enamus Jeesuse järgijatest ei oleks tema saadikud, siis mainitakse seda Pühakirjas. Võiks ju eeldada, et võetakse kasutusele mõiste „saadik”, et suursaadikuklassi ja saadikuklassi vahel segadust ei tekiks?

(2 Korintlastele 5: 20)  Seetõttu oleme suursaadikud, kes asendavad Kristust, nagu oleks Jumal meie kaudu palvetanud. Kristuse asendajatena palume: "Saage leppida Jumalaga."

Kui Kristus oleks siin, teeks ta rahvastele palvet, kuid teda pole siin. Nii on ta jätnud palumise oma järgijate kätte. Kas pole uksest ukseni minnes Jehoova tunnistajatena meie eesmärk paluda neid, keda kohtame, et leppida Jumalaga? Miks siis mitte meid kõiki saadikuteks kutsuda? Miks rakendada kristlastele uut mõistet peale selle, mida Pühakiri ise kohaldab? Sellepärast, et me ei usu, et enamus Kristuse järgijatest on vaimuga võitud. Oleme arutanud selle õpetuse ekslikkust mujal, kuid lisame sellele tulele veel ühe logi.
Mõelge meie sõnumile, nagu on öeldud salmis 20: „leppige Jumalaga.” Nüüd vaadake eelnevaid salme.

(2 Corinthians 5: 18, 19) . . .Kõik on aga Jumalalt, kes lepitas meid Kristuse kaudu iseendaga ja andis meile lepituse teenistuse, 19 nimelt et Jumal leppis Kristusega endaga maailma kokku, mitte ei mõelnud neile nende üleastumisi, ja ta pidas leppimise sõna meile.

Salm 18 räägib võitudest - neist, keda nüüd nimetatakse saadikuteks - lepiti Jumalaga. Neid kasutatakse lepitamiseks maailm Jumalale. 
Siin viidatakse ainult kahele isikute klassile. Need, kes leppisid Jumalaga (võidetud saadikud) ja need, kes ei leppinud Jumalaga (maailmaga). Kui need, kes pole leppinud, lepivad, lahkuvad nad ühest klassist ja ühinevad teisega. Neistki saavad Kristuse asemele määritud saadikud.
Pole mainitud kolmandat klassi ega üksikisikute rühma, kes ei ole lepitamata maailm ega leppinud võitud saadik. Siit ega mujalt Pühakirjast ei leia isegi vihjet kolmandast rühmast, mida nimetatakse “saadikuteks”.
Jällegi näeme, et selle eksliku idee kinnistamine, et kristlasi on kaks klassi või tasandit, üks püha vaimuga ja teine ​​võitu, sunnib meid lisama Pühakirja juurde asju, mida lihtsalt pole. Arvestades, et need, kes kuulutavad hea uudisena midagi, mida kristlased esimese sajandi aktsepteerisid, on neetud 'ja arvestades, et meid ei soovitata mitte ainult pattu vältida, vaid isegi mitte sellele lähedale saada, kas on tõepoolest mõistlik, kui lisame sel viisil Jumala Sõna?

Meleti Vivlon

Meleti Vivloni artiklid.
    10
    0
    Hea meelega teie mõtted, palun kommenteerige.x