"... Oled otsustanud tuua selle mehe vere meie peale." (Apostlite teod 5:28)

 
Ülempreestrid, variserid ja kirjatundjad olid kõik vandenõud teinud ja neil õnnestus tappa Jumala Poeg. Nad olid veresüüdi väga suures plaanis. Ometi mängivad nad siin ohvrit. Nad kujutavad end süütute juhtidena, kes lihtsalt teevad oma tööd. Nad olid ju määratud rahva ja Jehoova suhtluskanal, kas pole? Kui ebaõiglane on neist alandlikest inimestest neid juhtunus süüdistada. Jeesus viis selle kõik enda peale. Juudi juhid teadsid seda. Nüüd õõnestasid need jüngrid inimeste usaldust oma juhtide vastu, kelle Jehoova ise oli määranud oma karja üle. Kui tõesti oli mingi probleem, peaksid need nn apostlid ootama, et Jehoova selle parandaks. Nad ei tohiks ette joosta. Lõppude lõpuks olid need juudi juhid nii palju saavutanud. Neil oli suurepärane tempel, iidse maailma ime. Nad valitsesid iidset rahvast, kes olid paremad ja õnnistatumad kui ükski teine ​​inimene maa peal, kaasa arvatud roomlased. Need juhid olid Jumala valitud. Ja Jumala õnnistus oli neile ilmne.
Kui ebaõiglane, kui õel on nende niinimetatud Messia jüngrite pärast, kes üritavad neid pahameheks teha.
Niisiis, kuidas reageerisid need Kõigeväelise Jumala vaesed, vaevaga tehtud ja ustavad sulased tõenditega, mida jüngrid esitasid? Kas nad võtsid arvesse nende väljakutsujate positsiooni toetamiseks kasutatud pühakirjaviiteid? Ei, nad ei jätaks neile kõrva. Kas nad kaalusid tõendeid püha vaimu kohta, mille kaudu need viisid läbi imetervendusi? Jällegi ei, sest nad panid selliste juhtumite ees silma kinni. Nad ei annaks veerandit mõttest ühegi argumendi kohta, mis pani proovile nende mugava enesetaju ja riskis nende ülendatud positsiooniga. Selle asemel koristasid nad neid mehi ja kui see neid ei takistanud, mõrvasid nad ühe neist ja alustasid siis nende üle julma tagakiusamist. (Acts 5:40; 7:54-60; 8:1)
Kas mõni neist kõlab tuttavalt?

Alates w14 7/15 lk. 15 Pealkiri: "Vältige lahkuminekut aruteludest"

Alates w14 7/15 lk. 15 Pealkiri: „Vältige lahkuminekutega arutelusid”


See lavastatud illustratsioon näitab ohvriks langenud tunnistajaid, kes kannatavad vapralt välja verbaalset tagakiusamist, mida tigedad ja ohjeldamatud usust taganenud inimesed neile alla annavad. Umbes kolmkümmend aastat tagasi oli rühmitusi, kes käitusid nii, pidasid ringkonnakonvente ja isegi Peeteli kontorit. Tänapäeval on palju veebisaite, mis ründavad juhtorganit ja tegelevad tunnistajate põrutamisega. Sellistel pole organisatsioonil aga suurt midagi karta. Tegelikult on neil parem nende tõttu, sest need ründajad toetavad illusiooni, et meid kiusatakse taga. Tagakiusatud tähendab, et meil on Jumala heakskiit. See aitab meil õnnistatud ohvrit mängida.

“. . "Õnnelik oled SINU, kui inimesed Sulle etteheiteid esitavad ja Sind taga kiusavad ning ütlevad valelikult SINU vastu minu nimel kõik õelad. 12 Rõõmustage ja hüpake rõõmu pärast, sest TEIE tasu on taevas suur; sest sel viisil kiusasid nad enne sind prohveteid taga. ”(Mt 5: 11, 12)

Ja vastupidi, kui tagakiusajaid sooritame just meie, ei tähenda see, et meil oleks Jehoova õnnistus ja heakskiit. Idee tõelistest kristlastest kedagi taga kiusata on meie jaoks anatema. Valeusk usutab taga tõelisi kristlasi. See on üks viise, kuidas meil on võimalik tõelist kristlust valest liigist eristada. Nii et kui nähakse, et me teisi jälitame, ei muudaks see meid paremaks kui religioonid, millele me ülevalt alla vaatame.
Seetõttu peame mängima ohvrit ja maalima kõik, kes meiega ei nõustu, silmakirjaliku, rohus ussina usust taganenuna, et muuta meie elu viletsaks, õõnestada usku ja hävitada meie religioon. Nii et kui keegi ei nõustu õpetusega, isegi kui see on mõistliku Pühakirja alusel, siis on meil tingimus vaadata teda nii, nagu oleks ta üks neist ülal kujutatud vihastest protestijatest. Ta on tagakiusaja, mitte meie.
Kasvav reaalsus aga ähvardab selle hoolikalt konstrueeritud ja säilinud minapildi hävitada.
Võin rääkida nii isiklikest kogemustest kui ka teadaolevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärinevate omast käest saadud teadete põhjal, et kogudustes toimub juba vaikne tagakiusamine. Inspireerituna artiklitest ja illustratsioonidest, mida me alles vahtisime 2014. aasta juulis Vahitorni uurimisväljaandes, otsivad heatahtlikud vanurid, kes tegutsevad sellise eksitava innukusega, mille poolest Tarsuse Saulus oli tuntud, aktiivselt. mida õpetatakse.
Kujutage ette, et teid määratakse vanemaks ja siis on harukontor segaduses, sest varem kirjutasite kirja või kaks, kuna tundsite muret ajakirjades toodud õpetuste pühakirjakohtade pärast. Enne ametisse nimetamist kaaluvad nad kõigepealt oma toimikud. (Sisse kirjutatud kirju ei hävitata kunagi, kuigi võib minna aastaid.)
Kujutage ette, kui mõni lähedane sugulane räägib ringkonnaülevaatajale eraviisilisest arutelust, mille pidite Vahitornide artiklis mõne konkreetse õpetusega mõningaid pahandusi väljendama ja mis lõpuks jäeti teie privileegidest välja. Kujutage ette, et kaks vanemat küsitlevad teid “lojaalsuse kohta ustavale ja mõistlikule orjale” ehk juhtorgan. Kujutage ette viitamist Pühakirjale, mida vanemad keelduvad lugemast ja kaalumast. Kujutage ette, et esitate väljaannete põhjal viiteid kindlate argumentide abil, et vanemad istuksid kiviselt, eirates teie loogikat ja arutluskäiku. Kuidas saaksid mehed, kes said uksel Piiblit kasutama õpetatud, keelduda Pühakirja arutelust?
Põhjus, miks see juhtub - väidetavalt ikka ja jälle - on see, et reeglid muutuvad, kui seame kahtluse alla juhtorgani õpetuse. Kaubamärkide küsitlemise lihtne toiming on võimalik usust taganeja. Nii et kõik, mis suust välja tuleb, on määrdunud.  Vaatetorn ütles meile just, et me ei peaks osalema aruteludes apostlitega, nii et vanemad ei pea pühakirjaga mõtlema.
Mul on olnud pikaajalised usaldusväärsed sõbrad mulle öelnud, et isegi kui suudame näidata, et õpetus on vale, peaksime ootama, kuni juhtorgan seda muudab. Kuni selle ajani peaksime sellega leppima.
Ametlikult ei pea me juhtorganit eksimatuks. Mitteametlikult tunnistame, et nad on ebatäiuslikud ja võivad teha vigu. Kuid tegelikus elus kohtleme neid eksimatutena. Idee saab kõige paremini kokku võtta nii: "Käsitlege kõike, mida nad meile õpetavad, kui Jumala tõde - kuni edasise märkamiseni."
Väljakutse korral mängivad nad ohvrit, vaest taga kiusatud tõelist usku. Kuid keda tegelikult proovitakse ja katsetatakse? Keda sõdurite ja sugulaste juurest ära lõigatuna suuliselt piitsutatakse, kuritarvitatakse, halvustatakse ja isegi metafooriliselt tapetakse?
Organisatsioon tõesti ei muretse vastikute, hüüdnukest loobujate pärast. Nad meeldivad neile, sest nad annavad illusoorse heakskiidu pitseri.
Organisatsioon on sügavalt mures tõeliste kristlaste pärast, kes seavad Jumala Sõna inimese omast kõrgemale. Kristlased, kes ei kuritarvita, ei hirmuta ega ähvarda, kuid kasutavad valede ja silmakirjalikkuse paljastamiseks palju võimsamat relva - sama relva, mida nende kapten kasutas teiste sarnaste vastaste ja vastupanijatega silmitsi seistes: Jumala Sõna.
Ikka ja jälle saame teateid, mis näitavad, et vanemad pole võimelised nende ustavate pühakirjade argumente ületama. Nende ainus kaitse on langeda tagasi taktikale, mida esimese sajandi kolleegid kasutasid oma keskel olevate kristlaste vaigistamiseks. Kui nad aga seda hoiavad ja meelt ei paranda, saavad nad samasuguse kaotuse ja suure tõenäosusega sarnase hinnangu.

Meleti Vivlon

Meleti Vivloni artiklid.
    19
    0
    Hea meelega teie mõtted, palun kommenteerige.x