[Ülevaade detsembri 15ist, 2014 Vahitorn artikkel lehel 27]

"Me saime ... vaimu, mis on Jumalalt, et saaksime teada
seda, mis Jumal on meile lahkelt andnud.” (1. Kor. 2:12

See artikkel on omamoodi jätk eelmisele nädalale Vahitorn Uuring. See on üleskutse noortele "WHO on üles kasvatanud kristlikud vanemad” väärtustada seda, mida nad "on saanud vaimse pärandi kujul." Pärast seda öeldes viitab lõik 2 Matteuse 5:3, mis ütleb:

"Õnnelikud on need, kes on teadlikud oma vaimsest vajadusest, sest taevariik kuulub neile." (Mt 5:3)

Artiklist endast on selgelt näha, et pärand, millest räägitakse, on „meie rikkalik vaimne pärand”; st kõik doktriinid, mis hõlmavad Jehoova tunnistajate religiooni. (w13 2/15 lk.8) Juhuslik lugeja järeldab siis loomulikult, et Matteuse 5:3 ainus viide pühakirjas toetab seda ideed. Kuid me ei ole juhuslikud lugejad. Meile meeldib lugeda konteksti ja seda tehes avastame, et 3. salm on üks salmide seeriast, mida nimetatakse "õnnistusteks" või "õnneteks". Kuulsa mäejutluse selles osas ütleb Jeesus oma kuulajatele, et kui nad avaldavad seda omaduste loetelu, peetakse neid Jumala poegadeks ja poegadena pärivad nad selle, mida Isa neile soovib: taevariiki. .
Seda artiklis ei avalikustata. Kui ma võin oletada, et ma pöördun ise noorte poole, siis osa „meie rikkalikust vaimsest pärandist” on usk, et võimalus saada üheks Jumala poegadest ja „pärida kuningriik, mis on teile valmistatud maailma rajamisest alates” suleti. 1930. aastate keskel. (Mt 25:34 NWT) Tõsi, see avati 2007. aastal uuesti, kuid äärmuslik negatiivne surve, mida iga noor ristitud JW kristlane kogeks, kui ta ilmutaks julgust Kristuse surma mälestusmärgil embleemidest osa võtta. kõik peale selle, et vana ettekirjutus jääb jõusse. (w07 5/1 lk 30)
Artikli väide, et Saatana maailmal pole midagi väärtuslikku pakkuda, kehtib. Vaimus ja tões Jumala teenimine on ainus tõeline ja püsiv väärtus ning noored – tõepoolest, meie kõik – peaksid selle poole püüdlema. Artikli järeldus on, et selle saavutamiseks tuleb jääda organisatsiooni ehk nagu Jehoova tunnistajad ütlevad, "tões". See järeldus osutub õigeks, kui selle eeldus on kehtiv. Enne järelduse tegemist uurime eeldust üksikasjalikumalt.
Lõige 12 annab meile eelduse:

„Teie vanematelt õppisite tundma tõelist Jumalat ja seda, kuidas talle meeldida. Võimalik, et teie vanemad hakkasid teid õpetama juba teie lapsepõlvest peale. See on kindlasti palju aidanud teid „targaks saada päästmiseks usu kaudu Kristusesse Jeesusesse” ja aidanud teil olla „täielikult valmis” Jumala teenimiseks. Võtmeküsimus on nüüd, kas te avaldate tänu sellele, mida olete saanud? See võib kutsuda teid enesekontrolli tegema. Mõelge sellistele küsimustele nagu: „Mis tunnen ma kuulumisest ustavate tunnistajate pikasse ritta? Kuidas ma suhtun sellesse, et kuulun praegu maa peal suhteliselt väheste hulka, keda Jumal tunneb? Kas ma hindan seda, kui ainulaadne ja suur privileeg on tõde teada?”

Ka noored mormoonid kinnitaksid, et nad on "kasvatanud kristlikud vanemad". Miks ei võiks eelnev arutluskäik nende jaoks töötada? Artikli eelduse põhjal diskvalifitseeritakse mitte-JW-d, kuna nad seda ei tee "Ustavad tunnistajad" Jehoova. Nad ei ole "Jumala poolt tuntud". Nad ei ole "tea tõde".
Argumendi huvides nõustugem selle mõttekäiguga. Artikli eelduse paikapidavus on see, et tõde on ainult Jehoova tunnistajatel ja seega tunneb Jumal ainult Jehoova tunnistajaid. Näiteks võib mormoon hoida end vabana maailma kõlvatusest, kuid tulutult. Tema usk valeõpetustesse lükkab ümber kõik hüved, mida ta kristlikust eluviisist on saanud.
Mind kasvatati Jehoova tunnistajaks. Noore täiskasvanuna hakkasin hindama oma „rikast vaimset pärandit” ja kogu mu elukäiku on mõjutanud usk, et see, mida mu vanemad mulle õpetasid, on tõde. Hindasin "tões" olemist ja kui minult küsiti, ütlesin teistele hea meelega, et mind on "tões kasvatatud". See väljendi „tões” kasutamine meie religiooni sünonüümina on minu kogemuse kohaselt ainulaadne Jehoova tunnistajatele. Kui katoliiklane küsitakse, ütleb ta, et teda kasvatati katoliiklasena; baptist, mormoon, adventist – sa nimetad seda – reageerivad samamoodi. Ükski neist ei ütle nende usuliste veendumuste tähistamiseks: "Mind kasvatati üles tões". See ei ole paljude JW-de poolt niimoodi reageerimine. Minu puhul see kindlasti ei olnud. Pigem oli see usu tunnistamine. Ma tõesti uskusin, et me oleme üks religioon maa peal, mis mõistab ja õpetab kõiki Piibli tõeliselt olulisi küsimusi. Ainsad, kes täidavad Jehoova tahet. Ainsad, kes kuulutavad head sõnumit. Muidugi eksisime prohvetlike tõlgenduste osas, mis hõlmasid kuupäevi, kuid see oli lihtsalt inimlik eksitus – liiga suure ülekülluse tagajärg. Need olid põhiprobleemid nagu Jumala suveräänsus; õpetus, et me elasime viimseil päevil; et Armageddon oli kohe nurga taga; et Kristus oli valitsenud alates 1914. aastast; need olid minu usu aluspõhjaks.
Mäletan, et tihtipeale vaatasin rahvarohkes kohas, nagu tegusas kaubanduskeskuses seistes siplevaid masse mingi haiglase lummaga. Mõtiskleksin kurvalt selle üle, et kõik, keda ma näen, on mõne aasta pärast kadunud. Kui artiklis öeldakse, "Ainult umbes üks 1-st täna elavast inimesest teab tõde täpselt" see tegelikult ütleb, et varsti on need 999 inimest surnud, aga sina, noor, jääd ellu – kui loomulikult jääd organisatsiooni. Noormehele mõtlemapanev värk.
Jällegi on see kõik mõttekas, kui artikli eeldus on kehtiv; kui meil on tõde. Aga kui me seda ei tee, kui meil on valedoktriinid, mis on põimunud tõega nagu iga teine ​​kristlik religioon, siis on eeldus liiv ja kõik, mis me oleme sellele ehitanud, ei pea vastu tormile. (Mt 7: 26, 27)
Teised kristlikud konfessioonid teevad häid ja heategevuslikke tegusid. Nad kuulutavad head sõnumit. (Vähesed jutlustavad ukselt ukseni, kuid vaevalt see on ainus viis, kuidas Jeesus lubas jüngreid teha. Mt 28: 19, 20) Nad ülistavad Jumalat ja Jeesust. Enamik õpetab ikka puhtust, armastust ja sallivust. Sellegipoolest eirame me neid kõiki kui valesid ja väärivad hävitamist nende halbade tegude tõttu, millest kõige olulisem on selliste valede õpetuste õpetus nagu kolmainsus, põrgutuli ja inimhinge surematus.
Noh, kuni värv on veel pintslil, libistame end, et näha, kas see kleepub.
Enda puhul uskusin, et olin tões täiesti kindlalt, sest olin saanud selle pärandi – selle õppe – kahelt inimeselt, keda ma maailmas kõige enam usaldasin, et nad ei tee mulle kunagi haiget ega petnud mind. Et nad ise võisid olla petta saanud, ei tulnud mulle pähegi. Vähemalt alles paar aastat tagasi, kui juhtorgan tutvustas oma viimast versioonisee põlvkond”. Seda radikaalset ümbertõlgendust tutvustav artikkel ei andnud mingit pühakirjalist tõendit selle ilmselgelt meeleheitliku katse jaoks uuesti sütitada kiireloomulisuse tuld, mille eelmised tõlgendused olid süüdanud 20. sajandi auastmes.
Esimest korda elus kahtlustasin, et juhtorgan on võimeline enamaks kui lihtsalt eksimiseks või otsuses vea tegemiseks. Mulle tundus, et see oli tõend doktriini tahtlikust väljamõtlemisest oma eesmärkidel. Ma ei seadnud tol hetkel nende motivatsiooni kahtluse alla. Ma nägin, kes nad võiksid tunda end motiveerituna parimate kavatsustega asju välja mõelda, kuid hea motivatsioon ei ole õigustus vääraks tegevuseks, nagu Uzzah õppis. (2Sa 6: 6, 7)
See oli minu jaoks väga ebaviisakas äratus. Hakkasin mõistma, et olin võtnud ajakirjade õpetatut tõena, ilma hoolika ja küsitleva uurimiseta. Nii algas pidev ja järkjärguline kõige õpetatu uuesti läbivaatamine. Otsustasin mitte uskuda ühtegi õpetust, kui seda ei saa Piibli abil selgelt tõestada. Ma ei olnud enam nõus juhtorganile kahtluste kasu andma. Ma pidasin Mt 24:34 ümbertõlgendust räigeks pettuseks. Usaldus tekib pikema aja jooksul, kuid selle kõik kokkuvarisemiseks piisab vaid ühest reetmisest. Reetja peab seejärel vabandama, enne kui saab luua alust usalduse taastamiseks. Isegi pärast sellist vabandust kulub pikk tee, enne kui usaldus täielikult taastub, kui üldse.
Kuid kui ma sisse kirjutasin, ei saanud ma vabandust. Selle asemel kohtasin eneseõigustamist, seejärel hirmutamist ja allasurumist.
Sel hetkel sain aru, et kõik on laual. Apollose abiga hakkasin uurima meie õpetust 1914. Avastasin, et ma ei suuda seda Pühakirjaga tõestada. Vaatasin õpetust muud lambad. Jällegi, ma ei suutnud seda Pühakirjaga tõestada. Doominokivi hakkas siis kiiremini kukkuma: meie kohtusüsteem, loobumine, Jeesuse Kristuse roll, Juhatus kui Ustav oriMeie verevaba poliitika…kõik murenesid, kuna ma ei leidnud Pühakirjast mingit alust.
Ma ei palu teil mind uskuda. See oleks juhtiva kogu jälgedes järgimine, mis praegu nõuab meilt täielik vastavus. Ei, ma ei tee seda. Pigem kutsun teid üles – kui te pole seda veel teinud – ise uurimisega tegelema. Kasutage Piiblit. See on ainus raamat, mida vajate. Ma ei oska seda paremini sõnastada kui Paulus, kes ütles: „Kindlasti kõiges; hoidke kinni sellest, mis on hea." Ja Johannes, kes lisas: "Armsad, ärge uskuge igat inspireeritud väidet, vaid kontrollige inspireeritud ütlusi, et näha, kas need pärinevad Jumalast, sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma." (1T 5:21; 1Jo 4:1 NWT)
Ma armastan oma vanemaid. (Ma räägin neist olevikuvormis, sest kuigi nad magavad, elavad nad Jumala mälus.) Ootan põnevusega päeva, mil nad ärkavad, ja kui Jehoova soovib, olen ma neid tervitamas. Olen veendunud, et arvestades sama teavet, mis mul praegu on, vastavad nad samamoodi nagu mina, sest armastus, mis mul tõe vastu on, sisendasid minusse mõlemad. See on vaimne pärand, mida ma kõige rohkem hindan. Lisaks on neilt – ja jah, WTB&TSi väljaannetelt – saadud piibliteadmiste alused võimaldanud mul inimeste õpetusi uuesti uurida. Ma tunnen, nagu tundsid varased juudi jüngrid, kui Jeesus esimest korda neile Pühakirja avas. Ka neil oli juudi asjadesüsteemis vaimne pärand ja selles oli palju head, vaatamata juudi juhtide rikkuvale mõjule nende paljude Pühakirja muudatustega, mille eesmärk oli orjastada mehi nende juhtimise all. Jeesus tuli ja vabastas need jüngrid. Ja nüüd on ta mu silmad avanud ja vabastanud. Kogu kiitus kuulub talle ja meie armastavale Isale, kes ta on läkitanud, et kõik saaksid teada Jumala tõde.

Meleti Vivlon

Meleti Vivloni artiklid.
    35
    0
    Hea meelega teie mõtted, palun kommenteerige.x