Raske oleks leida Jehoova tunnistajate jaoks rohkem “kuuma nupu” teemat, siis arutelu selle üle, kes taevasse läheb. Äärmiselt oluline on mõista, mida Piibel sellel teemal tegelikult ütleb. Siiski on meie teel midagi seisvat, nii et käsitleme kõigepealt seda.

Apostaatidega tegelemine

Enamik Jehoova tunnistajaid, kes komistavad sellisel saidil, pöörduvad kohe minema. Põhjus on konditsioneerimine. Mehed ja naised, kes lähevad julgelt majast majja, teadmata, keda nad teisel pool ukse ette satuvad; mehed ja naised, kes usuvad end olevat põhjalikult valmis arutlema ja ümber lükkama ükskõik millise tugevalt juurdunud veendumuse, mis neile hetkega kangutab; need samad mehed ja naised vaigistavad, hoiavad lahti tõrjuvat peopesa ja pöörduvad eemale ausast pühakirjavestlusest, kui see tuleb kellegi poolt, keda nad on nimetanud apostliks.
Nüüd on tõelised usust taganenud, et selles kindel olla. On ka siiraid kristlasi, kes lihtsalt ei nõustu mõne inimese õpetusega. Kui aga need mehed on juhtorganid, visatakse viimased enamiku Jehoova tunnistajate meelest samasse ämbrisse nagu tõelised usust taganenud.
Kas selline suhtumine peegeldab Kristuse vaimu või on see füüsilise inimese suhtumine?

 “Kuid füüsiline inimene ei aktsepteeri Jumala vaimu asju, sest need on tema jaoks rumalus; ja ta ei saa neid tundma õppida, sest neid uuritakse vaimselt. 15 Vaimne inimene uurib siiski kõiki asju, kuid teda ei kontrolli ükski mees. 16 Sest „kes on Jehoova meelt tundma õppinud, et ta teda juhendaks?” Aga meil on Kristuse mõistus. ”(1Co 2: 14-16)

Me võime kõik nõustuda, et Jeesus oli „vaimse inimese” kehastus. Ta "uuris kõiki asju". Millise eeskuju Jeesus seadis ülima usust taganemise ees? Ta ei keeldunud kuulamast. Selle asemel lükkas ta ümber kõik kuradi spetsiifilised väited pühakirja kohta, kasutades võimalust saatana noomida. Ta tegi seda Püha Pühakirja jõudu kasutades ja lõpuks ei pöördunud tema tagasi. Kurat põgenes kaotuses.[I]
Kui üks minu Jehoova tunnistajatest vendadest peab end tõeliselt vaimseks inimeseks, on tal Kristuse mõistus ja ta uurib kõike, mis sisaldab ka järgnevaid pühakirja argumente. Kui need on usaldusväärsed, aktsepteerib ta neid; kuid kui see on vigane, parandab ta mind ja neid, kes seda artiklit loevad, kasutades kindlaid Pühakirjapõhjendusi.
Kui ta seevastu hoiab kinni organisatsiooni õpetusest, kuid keeldub seda vaimselt uurimast - st juhituna vaimust, mis juhatab meid Jumala sügavatesse asjadesse -, siis ta petab ennast, arvates, et on vaimne inimene. Ta sobib füüsilise inimese määratlusega. (1Co 2: 10; John 16: 13)

Küsimus meie ees

Kas me oleme Jumala lapsed?
Juhtorgani andmetel on üle 8 miljoni Jehoova tunnistaja, kes peaksid end pidama privileegiks, kui neid nimetatakse Jumala sõpradeks. Tema lasteks olemine pole laual. Neid hoiatatakse, et nende jaoks oleks patt osa võtta embleemidest 3. aprillil eelseisval Kristuse surma mälestusmärgilrd, 2015. Nagu me arutasime eelmine artikkel, see usk pärineb kohtunik Rutherfordilt ja põhineb oletatavatel prohvetlikel antitüüpidel, mida Pühakiri ei leia. Selliste tüüpide ja antitüüpide kasutamise on juhtorgan keeldunud. Ometi õpetavad nad õpetust ka pärast selle aluse eemaldamist.
Hoolimata selle õpetuse pühakirjatugevuse täielikust puudumisest, on üks piibliteksti, mida tõstetakse meie väljaannetes alati esile ja mida kasutatakse selleks, et hoida Jehoova tunnistajaid selle lootuse mõistmiseks haaramata.

Lakmustesti tekst

Võite oma keskkooli keemiast meelde tuletada, et a lakmuse test hõlmab töödeldud paberitüki kokkupuudet vedelikuga, et teha kindlaks, kas see on happeline või aluseline. Sinine lakmuspaber muutub happesse kastetuna punaseks.
Jehoova tunnistajatel on sellest lakmuspaberist vaimne versioon. Soovitame kasutada Roomlastele 8:16, et mõõta, kas me oleme Jumala lapsed või mitte.

“Vaim ise annab oma vaimuga tunnistust, et oleme Jumala lapsed.” (Ro 8: 16)

Idee on selles, et ristimisel alustame me kõiki teisi lambaid, Jumala sõpru, kellel on maine lootus. Oleme nagu sinine lakmuspaber. Kuid mingil ajal oma vaimses arengus teatavatele isikutele teatakse mingil avalikustamata viisil imekombel, et nad on Jumala lapsed. Lakmuspaber on muutunud punaseks.
Jehoova tunnistajad ei usu tänapäevastesse imedesse ega inspireerinud unistusi ja nägemusi. Roomlaste 8:16 kohaldamine on selle reegli ainus erand. Usume, et mingite seletamatute imeliste vahenditega ilmutab Jumal neid, keda ta on kutsunud. Muidugi on Jumal selleks täiesti võimeline. Kui selle tõlgenduse kohta on kindlaid Pühakirja tõendeid, siis peame nendega nõustuma. Selle puudumisel peame selle aga tänapäeva müstikana tagasi lükkama.
Järgigem seetõttu juhtorgani enda nõuandeid ja vaadakem 16. salmi konteksti, et saaksime teada, mida Paulus silmas pidas. Alustame peatüki algusest.

“Seetõttu ei ole neil, kes on ühenduses Kristusega Jeesusega, hukka. Sest vaimu seadus, mis annab elu koos Kristusega Jeesusega, on teid vabastanud patu ja surma seadustest. Seda, mida Seadus polnud võimeline tegema, sest see oli nõrk liha kaudu, tegi Jumal, saates omaenda Poja patuse liha sarnasusega ja pattu puudutades, hukka liha pattu, et seaduse õige nõue saaks täidetud meie, kes kõnnime, mitte liha järgi, vaid vaimu järgi. ”(Roomlased 8: 1-4)

Paulus vastandab Moosese seaduse mõju, mis mõistab kõik inimesed surma, sest keegi ei saa seda meie patuse liha tõttu täielikult täita. Just Jeesus vabastas meid sellest seadusest, kehtestades teistsuguse seaduse, mis põhines vaimul. (Vt Romantika 3: 19-26) Lugemist jätkates näeme, kuidas Paulus raamistab need seadused kaheks vastandlikuks jõuks, lihaks ja vaimuks.

„Sest need, kes elavad liha järgi, seovad oma mõtteid liha asjadega, aga need, kes elavad vastavalt vaimule, vaimu asjadele. Meele seadmine lihale tähendab surma, vaimule meele seadmine aga elu ja rahu; sest lihale meele seadmine tähendab vaenu Jumala ees, sest see ei allu Jumala seadusele ega saa tegelikult ka olla. Nii et need, kes on kooskõlas lihaga, ei saa Jumalale meelepärased olla. ”(Roomlased 8: 5-8)

Kui te seda loete, usute end olevat üks teistest maise lootusega lambaklassidest; kui usute end olevat Jumala sõber, kuid mitte tema poeg; siis küsi endalt, millist neist kahest elemendist sa jälgid? Kas jälitate liha surma silmas pidades? Või usute, et teil on jumala vaim, mida elu silmas pidada? Mõlemal juhul peate tunnistama, et Paulus pakub teile ainult kahte võimalust.

„Kui olete Jumala vaim sinus tõeliselt, oled sa kooskõlas mitte lihaga, vaid vaimuga. Aga kui kellelgi pole Kristuse vaimu, siis ei kuulu see inimene talle. ”(Roomlased 8: 9)

Kas soovite kuuluda Kristusele või mitte? Kui esimene, siis soovite, et Jumala vaim elaks teist. Nagu me just lugesime, on alternatiiviks mõelda lihast, kuid see viib surma. Jällegi seisame silmitsi binaarse valikuga. On ainult kaks võimalust.

„Kui aga Kristus on teiega ühenduses, on keha pattu tõttu surnud, vaim aga elu õiguse tõttu. Kui nüüd elab teie sees tema vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes äratas surnuist üles Kristuse Jeesuse, teeb ka teie surelikud ihud elavaks tema sees oleva vaimu kaudu. " (Roomlastele 8:10, 11)

Ma ei saa end teoste abil lunastada, sest mu patune liha mõistab mind hukka. Ainult Jumala vaim minu sees teeb mind tema silmis elavaks. Vaimu hoidmiseks pean püüdma elada mitte liha, vaid vaimu järgi. See on Pauluse peamine mõte.

Nii et, vennad, oleme siis kohustatud, mitte et liha elaks liha järgi; Sest kui te elate liha järgi, surete kindlasti; aga kui sa paned keha tavad vaimu läbi surma, siis elad. ”(Roomlased 8: 12, 13)

Siiani on Paulus rääkinud ainult kahest võimalusest, ühest heast ja halvast. Meid võib juhtida liha, mis põhjustab surma; või meid saab juhtida vaim, mille tulemuseks on elu. Kas tunnete, kuidas Jumala vaim juhatab teid ellu? Kas see on teid kogu elu juhtinud? Või olete kõik need aastad liha järginud?
Võite märgata, et Paulus ei näe ette kolmandat võimalust - keskteed liha ja vaimu vahel.
Mis juhtub, kui kristlane järgib vaimu?

„Sest kõik, keda juhib Jumala vaim, on tõepoolest Jumala pojad.” (Roomlased 8: 14)

See on lihtne ja arusaadav. See ei vaja tõlgendamist. Paulus lihtsalt ütleb, mida ta mõtleb. Kui me järgime vaimu, oleme Jumala lapsed. Kui me ei järgi vaimu, siis mitte. Ta ei räägi ühestki kristlaste rühmast, kes järgiks vaimu, kuid ei oleks Jumala pojad.
Kui usute end olevat Jehoova tunnistajate määratletud teise lamba klassi liige, siis peate endalt küsima järgmist: kas mind juhib Jumala vaim? Kui ei, siis pidage silmas liha surmaga silmas pidades. Kui jah, siis olete roomlastel 8: 14 põhinev Jumala laps.
Need, kes ei taha endiselt loobuda roomlaste testi lähenemisest roomlastele 8: 16, väidavad, et nii võitud kui ka teised lambad omavad Jumala vaimu, kuid see vaim annab vaid tunnistust mõnele, et nad on Jumala pojad, samal ajal lükkades teised tagasi kui ainsad sõbrad.
See arutluskäik sunnib aga piirduma, mida ei leidu Roomlastele 8:14. Selle täiendava tõestusena kaaluge järgmist salmi:

„Sest te ei saanud jälle hirmu põhjustava orjuse vaimu, vaid võtsite vastu poegade lapsendamisvaimu, mille järgi me hüüame:“ Abba, isa! ”- Roomlased 8: 15

See oli mosaiigiseadus, mis põhjustas hirmu, näidates, et oleme pattu orjastatud ja seega hukka mõistetud. Kristlaste saadud vaim on üks lapsendamise poegadest, mille kaudu me kõik võime hüüda: „Abba, isa!“ See pole absoluutselt mõttekas, kui usume, et kõigil Jehoova tunnistajatel on Jumala vaim, kuid ainult mõned neist on tema pojad.
Mis tahes pühakirjakohase mõistmise paikapidavust saab proovile panna selle ühtlustamisel ülejäänud Jumala inspireeritud sõnaga. See, mida Paulus siin esitleb, on kristlaste jaoks üksainus lootus, mis põhineb kõigil ühe tõelise Jumala vaimu saamisel. Ta teeb selle mõttekäigu efeslastele lähemalt selgeks.

„Üks keha on olemas ja üks vaim, just nagu teid kutsuti oma kutsumise ühele lootusele; 5 üks Issand, üks usk, üks ristimine; 6 üks Jumal ja kõigi isa, kes on kõigist üle ja läbi kõigi ja kõigis. ”(Ef. 4: 4-6)

Üks lootus või kaks?

Kui jõudsin esimest korda arusaamisele, et taevane lootus laienes kõigile kristlastele, oli mul suur vastuolu. Olen teada saanud, et see on Jehoova tunnistajate tavaline reaktsioon. Idee, et kõik lähevad taevasse, pole meile mõtet. Sellise mõtte aktsepteerimine tähendaks meie vaatenurgast tagurpidi valereligiooni jõudmist. Järgmised sõnad meie suust on umbes sellised: "Kui kõik lähevad taevasse, siis kes jäävad maa peale?" Lõpuks peame kindlasti küsima: "Kellel on maine lootus?"
Laske neil kahtlustel ja küsimustel käsitleda punkti.

  1. Mõned inimesed lähevad taevasse.
  2. Enamik inimesi - tegelikult suur, valdav enamus - elab maa peal.
  3. On ainult üks lootus.
  4. Maist lootust pole.

Kui punktid 2 ja 4 tunduvad olevat vastuolulised, lubage mul kinnitada, et need pole nii.
Me räägime siin kristlusest. Kristlikus raamistikus on ainult üks lootus ja üks tasu, mida üks Vaim annab ühe isa Jehoova ühe ristimise kaudu ühe Issanda, Jeesuse all. Jeesus ei rääkinud oma jüngritele kunagi teisest lootusest, omamoodi lohutusauhinnast neile, kes lõikust ei teinud.
Mis paneb meid üles riputama, on sõna “lootus”. Lootus põhineb lubadusel. Enne Kristuse tundmist polnud efeslastel lootust, sest nad ei olnud Jumalaga lepingulistes suhetes. Iisraeliga sõlmitud leping oli tema lubadus. Iisraellased loodaksid siis saada lubatud tasu.

„Sel ajal olite ilma Kristuseta, võõrandunud Iisraeli riigist, võõrad tõotuse paktidele; sul polnud lootust ja sa olid maailmas jumalata. ”(Eph 2: 12)

Lepingulise lubaduseta polnud efeslastel midagi loota. Mõned võtsid Kristuse vastu ja sõlmisid uue lepingu, uue Jumala tõotuse, ning neil oli siis lootust selle lubaduse täitmiseks, kui nad oma osa täidavad. Esimese sajandi efeslaste enamus ei aktsepteerinud Kristust ja seega polnud neil lubadusi loota. Ometi tulevad nad tagasi ülekohtuste ülestõusmisel. See pole siiski lootus, kuna lubadust pole. Kõik, mida nad ülestõusmiseks pidid tegema, oli surra. Nende ülestõusmine on vältimatu, kuid sellel pole lootust, on vaid võimalus.
Nii et kui me ütleme, et miljardid ärkavad üles ja elavad uues maailmas, pole see lootus, vaid juhus. Enamik inimesi on sellest kõigest teadmatuses surnud ja saavad sellest teada alles pärast elu tagasi pöördumist.
Nii et kui me ütleme, et enamik inimesi elab maa peal, peame silmas ülekohtuste ülestõusmise väljavaadet, mille käigus maakerale naaseb lugematu arv miljardeid ja siis pakutakse neile igavese elu lubadust, kui nad usuvad Jeesusesse Kristus. Sel ajal on neil maine lootus, kuid praegu pole kristlastele antud lubadust eluks maa peal.

Neli orja

In Luke 12: 42-48, Viitab Jeesus neljale orjale.

  1. Ustav, kes saab ametisse kogu oma vara.
  2. Kurja, kes lõigatakse tükkideks ja saadetakse truudusetuga välja.
  3. Orja, kes tahtlikult ei kuulanud Meistrit, peksti paljude löökidega.
  4. Ori, kes teadmatusest ei kuulanud peremeest, peksti mõne löögiga.

2. – 4. Orjad jätavad Meistri pakutava tasu kasutamata. Sellest hoolimata näib, et orjad 3 ja 4 jäävad ellu, jätkates Meistri majapidamises. Neid karistatakse, kuid ei tapeta. Kuna peksmine toimub pärast Meistri saabumist, peab see olema tulevane sündmus.
Ei saa ette kujutada, et kogu õigluse Jumal mõistaks hukka igavese surma kellegi, kes tegutses teadmatuses. See näib dikteerivat, et sellisele inimesele antakse võimalus Jumala tahtest täpse teadmise saamisel oma tegevust korrigeerida.
Tähendamissõna pöördub Jeesuse jüngrite poole. Selle eesmärk ei ole hõlmata kõiki maa elanikke. Tema jüngritel on ainus lootus igaveseks eluks taevas koos meie Issandaga. Miljarditel kristlastel maa peal on see lootus, kuid nende juhid on neid eksitanud. Mõni ei täida teadlikult Issanda tahet, kuid veelgi suurem arv inimesi tegutseb teadmatuses.
Need, keda ei mõisteta ustavate ja diskreetsetena, ei saa taevast tasu, kuid nad ei sure ka terve igaviku, välja arvatud kurja orja jaoks, tundub. Kas teie arvates oleks nende tulemus, väheste või paljude löökidega peksmine lootus selle nimel töötada? Vaevalt.
Kristlastel on ainult üks lootus, kuid neil, kes selle lubaduse täide viivad, on mitu tulemust.
Sel põhjusel ütleb Piibel: „Õnnelik ja püha on keegi, kes osaleb esimeses ülestõusmises; nende üle pole teisel surmal mingit võimu, kuid nad saavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga tuhat aastat kuningana. " (Il 1,000: 20)
Kui järgneb, siis need, kes saavad osa teisest ülestõusmisest, ülekohtuste surnuist, jäävad ikkagi teise surma alluvusse, vähemalt seni, kuni tuhat aastat on lõppenud.

Kokkuvõttes

See, mida oleme õppinud roomlaste peatüki 8 ülevaatest, ei tohiks jätta kahtlust, et kõiki kristlasi kutsutakse Jumala lasteks. Selle saavutamiseks peame siiski järgima vaimu, mitte liha. Kas meil on Jumala vaim või mitte. Meie vaimne seisund ja elukäik näitavad, kas meid juhib Jumala vaim või liha. Jumala vaimu teadlikkus meis veenab meid selles, et oleme Jumala lapsed. Kõik see ilmneb Pauluse sõnadest korintlastele ja efeslastele. Idee, et on kaks lootust, üks maine ja üks taevane, on inimese leiutis, millel Pühakirjal pole alust. Pole maist lootust pürgida, vaid on olemas maine võimalus.
Kõike seda võime öelda kindla kindlusega, kuid kui keegi peaks eriarvamusele jõudma, laske tal pühakirjaga tõestada vastupidist.
Peale selle jõuame spekulatsioonide valdkonda. Teades Jumala armastust nagu praegu, on raske ette kujutada sellele armastusele vastavat stsenaariumi, kus miljardid surevad teadmatusest Jumala eesmärgist. Kuid see on stsenaarium, mille Jehoova tunnistajate organisatsioon peaks meid aktsepteerima. Mis tundub tõenäolisem ja mis on kooskõlas tähendamissõnaga ustava orja kohta, on see, et Jeesuse jüngreid on palju, kes saavad ülestõusmise osana ülekohtuste ülestõusmisest. Võib-olla on see see, mida löökidega tähistatav karistus esindab, olgu neid palju või vähe. Aga kes võib tõesti öelda?
Suurem osa kristlastest ei ole maise ülestõusmise tegelikkuseks valmis. Mõned võivad olla meeldivalt üllatunud, kui nad surid, oodates põrgusse sattumist. Kui teised saavad tõsiselt pettunud, kui saavad teada, et nende taevane lootus oli vale. Omapärane iroonia on selles, et kristlased, kes on selleks ootamatuks pöördeks kõige paremini valmistunud, on Jehoova tunnistajad. Kui meie arusaam orjast, kes tahtmatult ei kuuletunud Jeesusele, on õige, võivad need miljonid Jehoova tunnistajad sattuda just sellisesse seisundisse, nagu nad eeldatavasti viibivad - ülesäratatakse endiselt patuste inimestena. Muidugi, kui nad saavad teada, millest nad tegelikult ilma jäid - et nad oleksid võinud olla Jumala lapsed, kes valitsevad koos taevas Kristusega, tunnevad nad kindlasti viha ja kurbust. Muidugi, kui see stsenaarium näitab täpselt, mis juhtub, kehtib see ikkagi ainult neile, kes surevad enne Kristuse kohaloleku märki sisaldavaid sündmusi. Mida need sündmused ette näevad, ei oska keegi kindlalt ennustada.
Ükskõik, mis juhtub, peame kinni pidama sellest, mida teame. Me teame, et on üks lootus ja meile on laiendatud võimalus haarata imetlusväärne preemia, see on lapsendamine Jumala poegadena. See on nüüd meile kättesaadav. Ärgu keegi meid sellest heiduta. Ärgem hoidke inimeste hirmust meid kuuletumast Kristuse käsku võtta osa embleemidest, mis sümboliseerivad verd ja liha, mida ta pakkus, et lunastada teid ja mind, et viia meid Jumala perekonda.
Ärge laske kellelgi teie lapsendamist takistada!
Jätkame selle teema käsitlemist järgmine ja viimane artikkel sarjas.
______________________________________________
[I] Juhtorgan on Johannese hoiatust valesti kohaldanud 2 John 10 kaitsta end nende eest, kes suudaksid selle õpetuse pühakirjaliselt võita. Käskides meil silmad kinni hoida, veenduvad nad, et me ei näe. Idee, et isegi usust taganenuga rääkimine on ohtlik, sisendab usust taganenuid üliinimlike veenmisjõududega. Kas Jehoova tunnistajad on vaimselt nii nõrgad? Ei usu. Mitte need, mida olen tundnud. Kas nad armastavad tõde? Jah, paljud teevad seda; ja selles peitub oht organisatsiooni seisukohast. Kui nad kuulavad, võivad nad lihtsalt kuulda tõehelinat. See, mille eest John hoiatas, oli sotsiaalne suhtlus - usust taganemise mitte vastuvõtmine meie kodudesse; ei öelnud talle tervitust, mis oli neil päevil palju rohkem kui juhuslik tere, kui tänaval möödusid teised. Jeesus ei käinud kuradiga ringi, ei istunud maha ega suupisteid, kutsus teda sõbralikule vestlusele. Mis tahes selle tegemine oleks andnud tema tegevusele kaudse heakskiidu, pannes Jeesuse saama oma patu osaliseks. Kuradi valede arutluste ümberlükkamine on aga hoopis teine ​​asi ja John ei tahtnud kunagi vihjata, et peaksime sellistel tingimustel keelduma vastasega rääkimast. Vastasel juhul oleks meil võimatu ministeeriumis ukselt uksele minna.

Meleti Vivlon

Meleti Vivloni artiklid.
    62
    0
    Hea meelega teie mõtted, palun kommenteerige.x