A kommentaar tehti minu all viimane postitus meie veretustatud doktriini kohta. See pani mind mõistma, kui lihtne on teisi tahtmatult solvata, ilmudes nende valu minimeerimiseni. Selline polnud minu eesmärk. Kuid see on pannud mind uurima asju sügavamalt, eriti minu enda motivatsiooni sellel foorumil osaleda.
Esiteks, kui olen kedagi solvunud tundmatute märkuste tõttu, siis vabandan.
Eelpool mainitud küsimuse osas kommentaar ja neile, kes võivad kommentaatori arvamust jagada, lubage mul selgitada, et ma lihtsalt väljendasin oma isiklikku tunnet seoses sellega, kuidas ma enda jaoks surma vaatan. Ma ei karda seda - enda jaoks. Kuid ma ei suhtu teiste surmasse nii. Kardan lähedaste kaotamist. Kui ma kaotaksin oma kalli naise või lähedase sõbra, oleksin laastatud. Teadmine, et nad on Jehoova silmis endiselt elus ja et nad on tulevikus elus igas mõttes, leevendaks minu kannatusi, kuid ainult väikesel määral. Ma igatseksin neid ikkagi; Ma ikka kurvastaksin; ja ma oleksin kindlasti ahastuses. Miks? Sest mul poleks neid enam läheduses. Ma oleksin nad kaotanud. Nad ei kannata sellist kaotust. Kuigi ma igatseksin neid õel vanas süsteemis kõiki oma ülejäänud elupäevi, oleksid nad juba elus ja kui ma peaksin truuks surema, jagaksid nad juba mu seltskonda.
Nagu David ütles oma nõustajatele, oli ta lapseootuse suhtes tundmatu tundmatuse pärast jahmunud: “Miks ma nüüd paastun? Kas ma suudan ta uuesti tagasi tuua? Ma lähen tema juurde, aga nagu temagi, ei naase ta minu juurde. ”(2 Samuel 12: 23)
See, et mul on Jeesuse ja kristluse kohta palju õppida, on väga õige. Selle kohta, mis oli Jeesuse peas esikohal, ei kavatse ma seda kommenteerida, kuid suure vaenlase, surma, likvideerimine oli üks peamisi põhjusi, miks ta meile saadeti.
Mis puutub sellesse, mida igaüks meist võib pidada elu kõige olulisemaks probleemiks, siis see on väga subjektiivne. Tean mõnda lapsena väärkoheldud inimest, kelle ohvriks langes süsteem, mis tundus olevat rohkem huvitatud oma musta pesu varjamisest kui kõige haavatavamate liikmete kaitsmisest. Nende jaoks on laste väärkohtlemine kõige olulisem küsimus.
Vereülekandest vaevatud lapse kaotanud vanem tunneb õigustatult, et miski ei saa olla tähtsam.
Seda, et igal ühel on erinev seisukoht, ei tohiks mingil juhul pidada teise lugupidamatuseks.
Mind pole ükski neist õudustest kunagi isiklikult puudutanud, nii et proovige nii, nagu võin, võin vaid ette kujutada lapse kaotanud vanema valu, mis oleks võinud säästa, kui verd oleks kasutatud; või lapse piin, mida on väärkoheldud ja seejärel unarusse jäetud nende poolt, kelle peale ta on enda kaitseks lootnud.
Kõigi jaoks on kõige olulisem küsimus õigustatult see, mis on teda kõige rohkem mõjutanud.
Nii palju kohutavaid asju on meile igapäevaselt haiget teinud. Kuidas saab inimese aju hakkama? Oleme ülekoormatud ja seetõttu peame ennast kaitsma. Blokeerime selle, mis on rohkem kui suudame toime tulla, et vältida leina, lootusetuse ja lootusetuse hullumeelsust. Ainult Jumal saab hakkama kõigi inimkonda vaevavate küsimustega.
Minu jaoks on see, mis mind isiklikumalt on mõjutanud, see, mis mind kõige rohkem huvitab. Seda ei tohiks mingil juhul võtta kui lugupidamatust teiste jaoks kõige olulisemate teemade suhtes.
Minu jaoks on “vereta” doktriin palju suurema küsimuse oluline osa. Mul pole mingit võimalust teada, kui palju lapsi ja täiskasvanuid on selle doktriini tõttu enneaegselt surnud, kuid igasugune surm, mille põhjustavad Jumala sõnaga sekkuvad mehed, et Jeesuse väikseid lapsi eksitada, on põlastusväärne. See, mis mind veelgi enam puudutab, pole mitte ainult tuhanded, vaid miljonid potentsiaalselt kaotatud elud.
Jeesus ütles: „Häda teile, silmakirjatsejad kirjatundjad ja variserid! kuna te läbite mere ja kuiva maad, et saada üks heausklikuks, ja kui temast saab üks, teete temast geenhenalase kaks korda nii palju kui te ise. ”- Mat. 23: 15
Meie kummardamisviis on koormatud selliste reeglitega nagu variseridel. Doktriin “Vereta” on suurepärane näide. Meil on ulatuslikud artiklid, mis määratlevad, milline meditsiiniline protseduur on vastuvõetav ja milline mitte; milline vereosa on seaduslik ja milline mitte. Samuti kehtestame inimestele kohtusüsteemi, mis sunnib neid tegutsema vastupidiselt Kristuse armastusele. Me eemaldame lapse ja taevase isa suhte, mille Jeesus tuli meile ilmutama. Kogu seda valet õpetatakse meie jüngritele kui õiget viisi Jumalale meele järele olla, täpselt nagu variserid oma jüngritega. Kas me teeme temasuguste jaoks Gehennale selliseid teemasid kaks korda rohkem kui meie ise? Me ei räägi surmast, millest siin on ülestõusmine. See on üks kord ja kõik. Mul on kohkumine mõelda, mida me võime teha kogu maailmas.
See on teema, mis mind kõige rohkem huvitab, sest meil on tegemist miljonite võimaliku inimkaotusega. Karistus väikeste komistamise eest on veskikivi kaelas ja kiire viskamine sügavasinisesse merre. (Matteuse 18: 6)
Nii et kui ma rääkisin asjadest, mis mind rohkem huvitasid, ei tühistanud ma kuidagi teiste tragöödiat ja kannatusi. Lihtsalt näen kannatuste potentsiaali veelgi suuremas mahus.
Mis me teha saame? See foorum sai alguse vahendist sügavamale piibliuurimisele, kuid sellest on saanud midagi muud - pisike hääl suures ookeanis. Vahel tunnen, et oleme jäämäe poole suunduva tohutu ookeanilaeva vööris. Hüüame hoiatuse, kuid keegi ei kuule ega hooli sellest, et ta kuulaks.

Meleti Vivlon

Meleti Vivloni artiklid.
    16
    0
    Hea meelega teie mõtted, palun kommenteerige.x