Päästmine, 1. osa: Pühakirjaväline eeldus

Olen juba pikka aega soovinud kirjutada sellest, mida Piibel õpetab inimkonna päästmise kohta. Tulles Jehoova tunnistaja taustast, arvasin, et ülesanne on suhteliselt lihtne. Nii pole see osutunud.

Osa probleemist on seotud meele puhastamisega aastatepikkusest valedoktriinist. Kurat on teinud kõige tõhusamat tööd, et segada inimese päästmise küsimus. Näiteks ei ole kristlusele ainuõige idee, et head lähevad taevasse ja kurjad põrgusse. Moslemid jagavad seda ka. Hindud usuvad seda saavutades Muksha (päästmine) nad vabanevad lõputust surma ja taaskehastumise ringist (mingi põrgu) ja saavad üheks Jumalaga taevas. Šintoism usub põrgulikku allilma, kuid budismi mõju on toonud sisse õnnistatud teispoolsuse alternatiivi. Mormoonid usuvad taevasse ja mingisse põrgu. Samuti usuvad nad, et viimse aja pühad määratakse valitsema omaette planeete. Jehoova tunnistajad usuvad, et vaid 144,000 1,000 inimest läheb taevasse, et valitseda XNUMX aastat maa peal ja et ülejäänud inimkond äratatakse üles igavese elu väljavaadete poole maa peal. Nad on üks väheseid religioone, kes ei usu põrgusse, välja arvatud ühishaud, olematu olek.

Religioonis pärast religiooni leiame variatsioone ühisel teemal: Head surevad ja lähevad mujale mõne õnnistatud vormi juurde. Halvad surevad ja lähevad mujale mingisse neetud vormi.

Üks asi, milles me kõik võime kokku leppida, on see, et me kõik sureme. Teine asi on see, et see elu pole kaugeltki ideaalne ja soov millegi parema järele on universaalne.

Alustades nullist

Kui hakkame tõde avastama, peame alustama tühja lehega. Me ei tohi eeldada, et see, mis meile on õpetatud, on kehtiv. Selle asemel, et siseneda uuringusse, püüdes varasemaid tõekspidamisi tõestada või ümber lükata - kontraproduktiivne protsess -, puhastagem meelt eelarvamustest ja alustame nullist. Kui tõendid kogunevad ja faktid mõistetakse, saab siis ilmseks, kui mõni varasem uskumus sobib või tuleks see kõrvale heita.

Seejärel saab küsimus: Kust me alustame?  Peame kokku leppima mõnes põhitões, milleks peame aksiomaatilist. Seejärel saab sellest eeldus, mille põhjal saame julgeda avastada rohkem tõdesid. Kristlasena alustaksin eeldusest, et Piibel on Jumala usaldusväärne ja tõetruu sõna. See jätab aga arutelust välja sadu miljoneid, kes ei aktsepteeri Piiblit kui Jumala sõna. Suurem osa Aasiast praktiseerib mingisugust religiooni, mis ei põhine üldse Piiblil. Juudid aktsepteerivad küll Piiblit, kuid ainult selle eelkristlikku osa. Moslemid aktsepteerivad Jumala sõna ainult viit esimest raamatut, kuid neil on oma raamat, mis selle asendab. Kummalisel kombel võib sama öelda viimse aja pühade nn kristliku religiooni (mormonismi) kohta, kes asetasid Mormoni Raamatu Piibli kohale.

Nii et vaatame, kas leiame ühise keele, millele saavad leppida kõik siirad tõeotsijad ja millele saame jõuda üksmeelele.

Jumala nime pühitsemine

Piibli peamine teema on Jumala nime pühitsemine. Kas see teema ületab Piibli? Kas me saame selle kohta tõendeid leida väljaspool Pühakirja?

Selgituseks ei pea me nime all silmas nimetust, mille järgi Jumalat võib tunda, vaid pigem heebreakeelset määratlust, mis viitab inimese iseloomule. Isegi need, kes nõustuvad Piibliga kui Jumala sõnaga, peavad tunnistama, et see küsimus on Piibli kirjutamise eel olnud juba üle 2,500 aasta. Tegelikult ulatub see esimeste inimeste aega.

Inimkonna kogu oma ajaloo jooksul kogetud kannatuste tõttu on Jumala iseloomu süüdistatud paljudes, kes usuvad teda julmaks või vähemalt hoolimatuks ja ükskõikseks inimkonna hädade suhtes.

Aksioom: Looja on loomisest suurem

Siiani pole midagi, mis viitaks sellele, et universum pole lõpmatu. Iga kord, kui leiutame tugevamad teleskoobid, avastame neid veelgi. Uurides loomingut mikroskoopiliselt makroskoopiliselt, avastame aukartustäratava tarkuse kogu selle kujunduses. Igas mõttes ületatakse meid lõpmatuseni. Sellest järeldub, et moraali küsimustes ületatakse ka meid; või peame uskuma, et oleme võimelised rohkem kaastunde, õigluse ja armastuse vastu kui see, kes meid lõi?

Postulatsioon: kogu inimkonna päästmisse uskumiseks tuleb uskuda, et Jumal pole ükskõikne ega julm.  

Julm jumal ei pakuks tasu, ei hooliks oma loomingu kannatustest päästmisest. Julm jumal võib isegi pakkuda päästet, seejärel kiskuda see kättemaksuhimulisusest või võtta teiste kannatustest sadistlikku naudingut. Julma inimest ei saa usaldada ja kõikvõimas olend, kes on julm, on kõige hullem õudusunenägu, mida võib ette kujutada.

Me jälestame julmi inimesi. Kui inimesed valetavad, petavad ja käituvad haavavalt, siis reageerime siseeluselt, kuna meie aju on selline. Valu ja vastikus on aistingud, mida tunneme aju limbilise süsteemi tsingulaarkoores ja eesmises isolaadis toimuvate protsesside tõttu. Need reageerivad ka siis, kui kogeme valet ja ebaõiglust. Looja on meid nii juhtmega ühendanud.

Kas oleme õigemad kui looja? Kas me võime vaadata ülalt alla Jumalale, kes on õiguse ja armastuse poolest meist madalam?

Mõni põhjus on see, et Jumal on ükskõikne. See oli stoikute filosoofia. Nende jaoks ei olnud Jumal julm, vaid tundetu üldse. Nad tundsid, et emotsioon viitab nõrkusele. Tundmatul jumalal oleks oma tegevuskava ja inimesed oleksid lihtsalt mängus etturid. Vahend eesmärgi saavutamiseks.

Ta võib anda igavese elu ja vabaduse kannatustest, keelates seejuures teistele meelevaldselt. Ta võib kasutada mõnda inimest lihtsalt vahendina teiste täiustamiseks, siludes karedad servad justkui. Kui nad olid oma eesmärgi täitnud, võiks nad nagu kasutatud liivapaber visata.

Leiame, et selline suhtumine on taunitav ja mõistame selle hukka kui ebaõiglane ja ebaõiglane. Miks? Sest meid pannakse nii mõtlema. Jumal lõi meid selliseks. Jällegi ei saa looming moraalis, õigluses ega armastuses loojat ületada.

Kui me usume, et Jumal on ükskõikne või isegi julm, siis tõstame ennast Jumala üle, sest on ilmselge, et inimesed saavad armastust teha ja teevad seda kuni selleni, et ohverdavad ennast teiste heaolu nimel. Kas me peame uskuma, et meie, Jumala looming, ületame selle põhiomaduse ilmingus loojat?[I]  Kas me oleme paremad kui Jumal?

Fakt on selge: kogu inimkonna päästmise kontseptsioon ei sobi kokku ükskõikse või julma Jumalaga. Kui me tahame isegi pääste üle arutada, peame tunnistama, et Jumal on hooliv. See on meie esimene ristumispunkt Piibliga. Loogika ütleb meile, et kui peaks olema päästmine, siis peab Jumal olema hea. Piibel ütleb meile, et „Jumal on armastus”. (1 John 4: 8) Isegi kui me veel Piiblit ei aktsepteeri, peame lähtuma eeldusest - lähtudes loogikast -, et Jumal on armastus.

Nii et meil on nüüd lähtepunkt, teine ​​aksioom, Jumal on armastus. Armastav Jumal ei lubaks oma loodul kannatada (olenemata põhjusest), pakkumata mingisugust põgenemist - mida me nimetame, Meie lunastus.

Eelduse loogika rakendamine

Järgmine küsimus, millele saame vastata ilma Piiblit ega muid iidseid kirjutisi, mida inimesed võivad uskuda, pärinevad Jumalalt, on järgmine: Kas meie päästmine on tinglik?

Kas päästmiseks peame midagi tegema? On neid, kes usuvad, et oleme kõik päästetud, ükskõik mis. Selline usk on aga vaba tahte mõistega kokkusobimatu. Mis siis, kui ma ei taha, et mind päästetakse, kui ma ei taha, mida iganes elu Jumal pakub? Kas ta jõuab mulle pähe ja sunnib mind seda tahtma? Kui jah, siis pole mul enam vaba tahet.

Eeldus, et meil kõigil on vaba tahe, vähendab ka mõtteid igavesest hukatuslikust teispoolsusest.

Seda loogikat saame näidata lihtsa näite abil.

Rikkal mehel on tütar. Ta elab mugavalt tagasihoidlikus majas. Ta ütleb talle ühel päeval, et on ehitanud talle kõigi mugavustega mõisa. Edasi on see ehitatud paradiisilaadsesse parki. Ta ei taha enam kunagi midagi. Tal on kaks valikut. 1) Ta võib kolida mõisa ja nautida kõike, mida elu pakub, või 2) ta paneb ta vangikongi ja teda piinatakse kuni tema surmani. Pole võimalust 3. Ta ei saa lihtsalt jääda oma elukoha juurde. Ta peab valima.

Tundub ohutu öelda, et iga inimene minevikust või praegusest kultuurist leiab, et see korraldus on pehmelt öeldes ebaõiglane.

Sa sündisid. Sa ei palunud sündida, aga siin sa oled. Sa oled ka suremas. Me kõik oleme. Jumal pakub meile väljapääsu, paremat elu. Isegi kui selle pakkumisega ei ole seotud mingeid stringe ega tingimusi, võime siiski keelduda. See on vaba tahte seaduse järgi meie õigus. Kui me ei tohi aga tagasi pöörduda sellisesse olekusse, kus olime enne loomist, kui me ei saa naasta eeleksistentsi olemuse juurde, vaid peame jätkuvalt eksisteerima ja olema teadlikud ning neile antakse üks kahest igavest valikust kannatused või igavene õndsus, kas see on õiglane? Kas see on õige? Oleme just leppinud sellega, et Jumal on armastus, siis kas selline korraldus oleks kooskõlas armastuse Jumalaga?

Mõni võib endiselt arvata, et igaveste piinade koha idee on loogilisest vaatenurgast mõttekas. Kui jah, siis toome selle inimese tasandile. Pidage meeles, et nii kaugele jõudmiseks oleme kokku leppinud, et Jumal on armastus. Võtame ka aksiomaatiliseks, et looming ei saa loojat ületada. Seega, kuigi võime olla armastavad, ei saa me selles omaduses Jumalat ületada. Oletades seda silmas pidades, oletame, et teil on probleemne laps, kes pole teile kogu elu jooksul muud peale südamevalu ja pettumuse valmistanud. Kas oleks asjakohane - eeldades, et teil on võim - tekitada sellele lapsele igavest valu ja kannatusi ilma väljapääsuta ja piinamise lõpetamiseks? Kas nimetaksite end sellises olukorras armastavaks isaks või emaks?

Siiani oleme kindlaks teinud, et Jumal on armastus, et inimestel on vaba tahe, et nende kahe tõe kombinatsioon nõuab, et meie elu kannatuste eest oleks võimalik põgeneda ja lõpuks, et selle põgenemise alternatiiv oleks tagasipöördumine eimiski, mis meil oli enne eksisteerimist.

See on umbes niipalju, kui empiirilised tõendid ja inimlik loogika võivad meid viia. Inimkonna päästmise põhjuste ja põhjuste kohta lisateabe saamiseks peame Loojaga nõu pidama. Kui leiate Koraanist, Hindu Vedadest või Konfutsiuse või Buda kirjutistest selle kohta veenvaid tõendeid, siis minge rahus. Usun, et Piiblis on need vastused olemas ja uurime neid oma järgmises artiklis.

Viige mind selle sarja järgmise artikli juurde

______________________________________

[I] Neile meist, kes Piiblit juba Jumala sõnana aktsepteerivad, läheb see päästeküsimus Jumala nime pühitsemise keskmesse. Iga jumala kohta öeldud ja / või talle omistatud õelat ja kurja asja käsitletakse valena, kui inimese päästmine on lõpuks realiseeritud.