Tegin mõned päevad tagasi oma igapäevast piiblilugemist ja jõudsin Luuka peatükki 12. Olen seda lõiku varem mitu korda lugenud, kuid seekord oli nagu keegi mulle otsaesist sisse raputanud.

“Kui vahepeal oli kokku kogunenud nii palju tuhandeid rahvahulki, et nad astuksid üksteisele, ütles ta kõigepealt oma jüngritele:“ Olge variseride haputaign, mis on silmakirjalikkus. 2 Kuid pole midagi varjatud, mida ei avalikustata, ega midagi salajast, mis ei saa teatavaks. 3 Seetõttu kuulutatakse kõik, mida te pimeduses ütlete, valguses ja seda, mida privaatruumides sosistate, kuulutatakse majadelt. ”(Lu 12: 1-3)

Proovige stsenaariumi ette kujutada.
Ümber on kogunenud nii palju tuhandeid, et nad astuvad üksteise otsa. Jeesuse lähedased on tema kõige intiimsemad kaaslased; tema apostlid ja jüngrid. Varsti pole teda enam ja need saavad tema asemele. Rahvas otsib neilt juhiseid. (Apostlite teod 2:41; 4: 4.) Jeesus teab hästi, et sellel apostlil on vale soov esile tulla.
Arvestades seda olukorda, kui innukalt järgijaid nende juurde tungib, soovitab Jeesus kõigepealt öelda oma jüngritele silmakirjalikkuse patu eest. Siis lisab ta hoiatusele kohe ilmutuse, et silmakirjatsejad ei jää varjatuks. Nende pimeduses räägitud saladused paljastuvad päevavalges. Nende eraviisilisi sosinaid tuleb toataimede juurest karjuda. Tema jüngrid teevad tõepoolest suure osa karjumisest. Sellegipoolest on reaalne oht, et tema enda jüngrid satuvad selle rikkuva hapu ohvriks ja saavad ise silmakirjatsejateks.
Tegelikult juhtus just see.
Tänapäeval on palju mehi, kes kujutavad end püha ja õiglasena. Silmakirjaliku fassaadi säilitamiseks peavad need mehed paljusid asju saladuses hoidma. Kuid Jeesuse sõnad ei saa tõeks saada. See toob meelde apostel Pauluse inspireeritud hoiatuse.

Ärge laske end eksitada: Jumal pole üks, keda mõnitatakse. Sest mida iganes inimene külvab, seda ta ka saadab; ”(Ga 6: 7)

Huvitav sõnavalik, kas pole? Miks oleks sellel, mida te metafooriliselt istutate, midagi pistmist Jumala mõnitamisega? Sest nagu silmakirjatsejad, kes arvavad, et suudavad oma pattu varjata, üritavad mehed Jumalat mõnitada, mõeldes, et suudavad end valesti käituda ega kannata tagajärgi. Põhimõtteliselt arvavad nad, et saavad umbrohtu istutada ja nisu niita. Kuid Jehoova Jumalat ei saa mõnitada. Nad saavad seda, mida nad külvavad.
Täna jutlustatakse majadelt asju, mida sosistatakse privaatruumides. Meie globaalne põhipind on Internet.

Silmakirjalikkus ja sõnakuulmatus

Vend Anthony Morris III rääkis hiljuti sel teemal Jehoova õnnistab kuulekust. Ka vastupidine on tõsi. Jehoova ei õnnista meid, kui oleme sõnakuulmatud.
On oluline valdkond, kus oleme aastakümneid käitunud nii sõnakuulmatult kui silmakirjalikult. Oleme külvanud seemet salaja, uskudes, et see ei näe kunagi päevavalgust. Arvasime, et külvame nii, et saagiksime õigusega põllukultuuri, kuid nüüd kordame kibedust.
Kuidas nad on sõnakuulmatu olnud? Vastus tuleb jälle Luuka peatükist 12, kuid viisil, millest on lihtne mööda vaadata.

"Siis ütles keegi rahvahulgast talle:" Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks pärandi minuga. " 14 Ta ütles talle: "Inimene, kes määras mind teie kaheks kohtunikuks või vahekohtunikuks?" "(Lu 12: 13, 14)

Võib-olla ei näe te seda ühendust kohe. Olen üsna kindel, et ma poleks seda teinud, kui poleks olnud uudiseid, mis viimase paari nädala jooksul on minu arust väga meeles olnud.
Palun kandke mind, kui püüan seda selgitada.

Laste väärkohtlemise küsimuse käsitlemine koguduses

Laste seksuaalne kuritarvitamine on meie ühiskonnas tõsine ja ulatuslik probleem. Ainult Jumala kuningriik likvideerib selle nuhtluse, mis on olnud meiega inimajaloo algusest peale. Millised tulevad kõigist tänapäeva maapealsetest organisatsioonidest ja asutustest kõige paremini meelde, kui mainitakse laste väärkohtlemist? Kui kahetsusväärne, et just skandaalist teatades kajastavad uudistesaated sageli kristlikke usundeid. See ei tähenda, et kristlikus kogukonnas on rohkem lastega seotud molestajaid kui väljaspool seda. Seda ei väida keegi. Probleem on selles, et mõned neist asutustest ei käsitle kuritegu korralikult, süvendades sellega märkimisväärselt selle tekitatud kahju.
Ma ei usu, et venitaksin kergeusklikkusega, vihjates sellele, et esimene usuline institutsioon, mis selle teema mainimisel avalikkusele meelde tuleb, on katoliku kirik. Pikkade aastakümnete vältel on pedofiilide preestreid kaitstud ja varjestatud, sageli koondatud teistesse kihelkondadesse ainult selleks, et taas oma kuritegusid toime panna. Näib, et kiriku peamine eesmärk on olnud oma nime kaitsmine kogukonna ees.
Juba mõned aastad on samas piirkonnas ja sarnastel põhjustel kogu maailmas pealkirju teinud ka teine ​​laialdaselt avalikustatud kristlik usk. Jehoova tunnistajate organisatsioon on olnud sunnitud tahtmatult jagama oma ajaloolise rivaaliga voodit oma väärkohtlemises laste väärkohtlemise juhtumite üle.
See võib esmapilgul tunduda väga veider, kui arvestada sellega, et maailmas on 1.2 miljardit katoliiklast väheste 8 miljoni miljoni Jehoova tunnistaja vastu. On palju teisi kristlikke konfessioone, mille liikmelisus on palju suurem. Neil oleks kindlasti proportsionaalselt suurem arv vägivallatsejaid kui Jehoova tunnistajate seas. Miks ei mainita katoliiklaste kõrval ka teisi religioone? Näiteks hiljutistel kohtuistungitel Kuninglik komisjon Austraalias laste seksuaalse väärkohtlemise institutsionaalseteks vastusteks olid kaks kõige suuremat tähelepanu pälvinud katoliiklased ja Jehoova tunnistajad. Arvestades, et maailmas on 150 korda rohkem katoliiklasi kui Jehoova tunnistajaid, siis on Jehoova tunnistajate 150 korda suurem tõenäosus laste väärkohtlemiseks või on siin tööl mõni muu tegur.
Enamik Jehoova tunnistajaid peab seda tähelepanu tõendiks saatana maailma tagakiusamisest. Põhjendame, et saatan ei vihka teisi kristlikke usundeid, kuna need on tema poolel. Nad kõik on osa valereligioonist, Babülonist Suurest. Ainult Jehoova tunnistajad on ainus tõeline usund ja nii vihkab saatan meid ja ajab tagakiusamisi apostlites süüdistatud süüdistuste vormis. ekslikult väites oleme kaitsnud lapsepõlvlasi ja käsitlenud nende juhtumeid valesti.
Mugav enesepettus, kuna see jätab tähelepanuta ühe väga olulise fakti: katoliiklaste jaoks piirdub laste väärkohtlemise skandaal suuresti selle vaimulikega. Asi ei ole selles, et ilmikute liikmed - kõik neist 1.2 miljardit - pole sellest tõsisest perverssusest vaba. Pigem on nii, et katoliku kirikul pole kohtusüsteemi sellistega tegelemiseks. Kui katoliiklast süüdistatakse laste väärkohtlemises, ei viida teda preestrite komisjoni ja otsustatakse, kas ta võib jääda katoliku kirikusse või mitte. Selliste kurjategijatega peab tegelema tsiviilvõim. Alles siis, kui vaimulik on kaasatud, on kirik ajalooliselt läinud endast välja, et varjata probleemi võimude eest.
Jehoova tunnistajate usku vaadates leiame selle siiski Kõigi liikmete, mitte ainult vanemate pattudega tegeletakse sisemiselt. Kui meest süüdistatakse laste väärkohtlemises, siis politseid ei kutsuta. Selle asemel kohtub ta kolmest vanemast koosneva komisjoniga, kes teeb kindlaks, kas ta on süüdi või mitte. Kui nad leiavad, et ta on süüdi, peavad nad järgmiseks otsustama, kas ta parandab meelt. Kui mees on nii süüdi kui ka meelt parandamata, saadetakse ta Jehoova tunnistajate kristlikust kogudusest välja. Kui pole vastupidiseid konkreetseid seadusi, ei teata vanemad neist kuritegudest tsiviilvõimudele. Tegelikult peetakse neid kohtuprotsesse salajas ja isegi koguduse liikmetele ei öelda, et nende keskel on lapsepõlv.
See seletab, miks katoliiklased ja Jehoova tunnistajad on sellised kummalised voodikaaslased. See on lihtne matemaatika.
1.2 miljardi asemel 8 miljoni asemel on meil 400,000 preestrid 8 miljoni Jehoova tunnistaja vastu. Kui eeldada, et katoliiklaste hulgas on sama palju potentsiaalseid laste väärkohtlejaid kui Jehoova tunnistajate seas, tähendab see, et organisatsioon on pidanud 20-is käsitlema kordades rohkem laste väärkohtlemise juhtumeid kui katoliku kirikul. (See aitab selgitada, miks meie endi dokumentidest ilmnevad hämmastavad 1,006-i laste väärkohtlemise juhtumid organisatsioonis Austraalia Jehoova tunnistajate 60-aastases ajaloos, ehkki seal on ainult 68,000.)[A]
Eeldame vaid väite huvides, et katoliku kirik on valesti käitunud kõik laste väärkohtlemise juhtumitest preesterluse hulgas. Oletagem, et Jehoova tunnistajad on vaid 5% juhtudest valesti käitunud. See viiks meid juhtumite arvu poolest katoliku kirikuga samale tasemele. Katoliku kirik on aga palju rohkem kui 150 korda rikkam kui Jehoova tunnistajate organisatsioon. Lisaks sellele, et sellel on 150 korda rohkem panustajaid, on see juba umbes 15 sajandit olnud raha ja raskete varade väljaviskamine. (Ainuüksi Vatikani kunstiteos on väärt palju miljardeid.) Sellegipoolest on kiriku viimase 50 aasta jooksul võideldud või vaikselt lahendatud paljud laste väärkohtlemise juhtumid katoliku kassasse tõsist koormust toonud. Kujutage nüüd ette, et Jehoova tunnistajate suuruse usuorganisatsiooni vastu on algatatud potentsiaalselt võrdne arv juhtumeid, ja näete selle probleemi võimalikku ulatust.[B]

Issanda sõnakuulmatus ei anna õnnistusi

Kuidas on sellel kõigel pistmist Kristuse sõnadega, mis on kirjas Luuka peatükis 12? Alustame Luke 12: 14. Meie Issand vastas vastuseks mehe palvele Jeesuselt tema asjad lahendada: „Inimene, kes määras mind kohtunikuks või vahekohtunikuks teie kahe vahel?”
Jeesus Kristus kavatseti nimetada maailma kohtunikuks. Ent mees keeldus ta teiste asju arutamast. Seal on meil Jeesus, keda ümbritsevad tuhanded inimesed, kes kõik ootavad temalt juhiseid, keeldudes tsiviilasjades kohtunikuna tegutsemast. Millise sõnumi ta neile jälgijatele saatis? Kui keegi poleks teda määranud lihtsate tsiviilasjade lahendamiseks, kas ta eeldaks veel raskemate kriminaalasjade üle kohut? Ja kui Jeesus ei teeks, kas peaksime? Kes me eeldame mantlit, mille meie Issand tagasi lükkas?
Need, kes soovivad kristlikus koguduses kohtuvõimu kasuks, võiksid Jeesuse sõnadele öelda Matteuse 18-is: 15-17. Mõelgem sellele, kuid enne kui alustame, pidage meeles kahte fakti: 1) Jeesus pole kunagi iseendaga vastuollu läinud ja 2) peame laskma Piiblil öelda, mida see tähendab, mitte panema sõnu suhu.

“Kui teie vend teeb pattu, minge ja paluge oma süü ainuüksi teie ja tema vahel. Kui ta sind kuulab, oled sa oma venna saanud. 16 Kui ta aga ei kuula, võtke koos teiega veel üks või kaks, et kahe või kolme tunnistaja tunnistusel saaks iga asi kindlaks teha. 17 Kui ta neid ei kuula, rääkige kogudusega. Kui ta ei kuula isegi kogudust, laske tal olla teile ainult rahvaste mehena ja maksukogujana. ”(Mt 18: 15-17)

Otseselt seotud pooled peavad asja ise lahendama või kui seda ei tehta, kasutavad menetluse teises etapis tunnistajaid, mitte kohtunikke. Aga kolmas samm? Kas viimane samm ütleb midagi vanemate kaasamise kohta? Kas see tähendab isegi kolmeliikmelise komisjoni koosolekut salajas, kus vaatlejad on välja jäetud?[C] Ei! Mida öeldakse, on “rääkida kogudusega”.
Kui Paulus ja Barnabas tõid Jeruusalemma Antiookia kogudust segava tõsise asja, ei kaalunud seda komisjon ega eraistungjärgud. Neid võttis vastu „kogudus ning apostlid ja vanemad mehed. ”(Aktid 15: 4) Vaidlus viidi läbi enne kogudus. “Sel ajal kogu rahvahulk vaikisid ... ”(Apostlite teod: 15)“ Siis olid apostlid ja vanemad mehed koos terve kogudus… ”Otsustas, kuidas reageerida. (Tegutseb 15: 22)
Püha Vaim tegutses kogu Jeruusalemma koguduse, mitte ainult apostlite kaudu. Kui 12-i apostlid ei olnud kogu vennaskonna jaoks otsuseid langetav juhtorgan, kui kogu kogudus oli kaasatud, siis miks me oleme täna loobunud sellest Pühakirjamudelist ja andnud kogu ülemaailmse koguduse volitused vaid seitsme inimese kätte?
See ei tähenda, et Matthew 18: 15-17 volitaks kogudust tervikuna või osaliselt tegelema selliste kuritegudega nagu vägistamine, mõrvad ja laste väärkohtlemine. Jeesus viitab tsiviilõiguslikele pattudele. See sobib kokku sellega, mida Paulus ütles 1 Corinthians 6: 1-8.[D]
Piibel selgitab selgelt, et kriminaalasjad kuuluvad jumaliku dekreediga maiste valitsusasutuste jurisdiktsiooni alla. (Roomlased 13: 1-7)
Organisatsiooni sõnakuulmatus Jumala jumalikult ametisse nimetatud ministrist (Ro 13: 4) kõrvalehoidmisel, eeldades süütute laste vastu suunatud seksuaalse perverssuse kuritegude menetlemist sisemiselt ja politsei pettumust tsiviilelanikkonna kaitsmise kohustuste täitmisest, ei ole põhjustanud Jumala õnnistades, kuid saades kibedat saaki sellest, mida nad on aastakümneid külvanud. (Ro 13: 2)
Määrates vanemad tsiviil- ja kriminaalasjades kohtuotsuste tegemiseks, on juhtorgan pannud neile meestele koorma, mida Jeesus ise ei olnud nõus võtma. (Luke 12: 14) Enamik neist meestest ei sobi sellisteks rasketeks asjadeks. Majahoidjate, aknapesumasinate, kalurite, torumeeste ja muu taolise tellimiseks kuritegeliku tegevusega tegelemiseks, mille jaoks neil puuduvad nii kogemused kui ka koolitus, on nende ebaõnnestumiseks ettevalmistamine. See ei ole armastav säte ja selgelt mitte see, mille Jeesus oma teenijatele peale surus.

Paljastatud silmakirjalikkus

Paulus pidas end isaks neile, kelle ta oli üles ehitanud Jumala sõna tões. (1Co 4: 14, 15) Ta kasutas seda metafoori mitte selleks, et heastada Jehoova rolli taevase isana, vaid väljendada pigem oma armastuse tüüpi ja ulatust nende vastu, keda ta nimetas oma lasteks, ehkki tegelikult olid nad tema vennad. ja õed.
Me kõik teame, et isa või ema annab oma laste eest meelsasti oma elu. Juhtorgan on avaldanud väljaannetes, leviedastussaidil ja viimati Suurbritannia liikme poolt isade armastust nende pisikeste vastu, Geoffrey Jackson kuningliku komisjoni ees Austraalias.
Silmakirjalikkus paljastub, kui teod ei ühti sõnadega.
Armastava isa esimene tõuge oleks tütre lohutamine, kujutades ette, kui halvasti ta vägivallatsejale haiget teeb. Ta võtaks vastutuse, mõistmine, et tema tütar on liiga nõrk ja emotsionaalselt purustatud, et seda ise teha, ega tahaks ka, et ta seda teeks. Ta tahaks olla „veevool veevabal maal” ja tohutu kalts, kes varju pakuks. (Jesaja 32: 2) Milline isa teataks oma haavatud tütrele, et “tal on õigus ise politseisse pöörduda.” Milline mees ütleks, et seda tehes võib ta perekonnale noomida?
Ikka ja jälle on meie teod näidanud, et meie armastus on organisatsiooni vastu. Nagu katoliku kirik, soovime ka meie kaitsta oma usku. Kuid meie taevane Isa pole huvitatud meie organisatsioonist, vaid oma pisikestest. Sellepärast ütles Jeesus meile, et väikese komistamiseks on siduda kett enda kaela ümber - ketti, mis on kinnitatud veskikivi külge, mille Jumal viskab merre. (Mt 18: 6)
Meie patt on katoliku kiriku patt, mis omakorda on variseride patt. See on silmakirjalikkuse patt. Selle asemel, et oma ridades avalikult tunnistada raske patu juhtumeid, oleme selle räpase pesu rohkem kui poole sajandi jooksul varjanud, lootes, et meie minapilt ainsate tõeliselt õigete inimestena maa peal ei pruugi rikkuda. Siiski paljastatakse kõik see, mille oleme „hoolikalt varjanud“. Meie saladused saavad teatavaks. See, mida me pimeduses ütlesime, näeb nüüd päevavalgust ja seda, mida „privaatruumides sosistasime, kuulutatakse interneti majapindade kaudu”.
Lõikame külvatu ja etteheidet, mida lootsime vältida, on meie ebaõnnestunud silmakirjalikkus sada korda võimendanud.
__________________________________
[A] Veel šokeerivam on see, et ühtegi juhtumit polnud teatati võimudele ei Austraalia filiaali ega kaasatud kohalike vanemate poolt.
[B] Võib-olla näeme selle mõju lihtsalt hiljutises ülemaailmsele beetlikogukonnale tehtud teates. Organisatsioon vähendab tugiteenuseid, nagu koristajad ja pesumaja. Kogu RTO-de ja harude ehitus vaadatakse läbi, enamik neist peatatakse. Warwicki lipulaev jätkab siiski tõenäoliselt. Toodud põhjus on väidetavalt rohkem töötajate vabanemine jutlustamiseks. Sellel on õõnes rõngas. Lõppude lõpuks näib, et 140 piirkondliku tõlkebüroo kärpimine ei tooda ülemaailmset jutlustamist.
[C] Kohtuasjades: Jumala kari karjas vanemate käsiraamat väidab, et vaatlejad ei tohiks viibida moraalse toe saamiseks. - ks lk. 90, par. 3
[D] Mõned osutavad 1. korintlastele 5: 1–5, et toetada Jehoova tunnistajate kohtusüsteemi. Selles lõigus ei ole aga mingeid üksikasju, mis toetaksid kohtuprotsesse tänapäeval. Tegelikult ei mainita, et vanemad mehed langetaksid otsuse koguduse heaks. Vastupidi, oma teises kirjas korintlastele ütleb Paulus: "Sellise mehe jaoks piisab sellest enamuse tehtud noomitusest ..." See näitab, et mõlemad kirjad olid suunatud kogudusele ja et koguduse liikmed olid need, kes otsustas individuaalselt end mehest lahutada. Kohtuotsust ei olnud, sest mehe patud olid avalikud teadmised, nagu ka tema meeleparanduse puudumine. Alles jäi vaid igaühe enda otsustada, kas selle vennaga suhelda või mitte. Tundus, et enamus kasutas Pauluse nõuandeid.
Kui seda venda arreteerida ja tema üle kohut mõista laste väärkohtlemise pärast, oleks see tänapäevalgi üldsusele teada ja iga koguduse liige saaks otsustada, kas ta on sellise mehega suhelnud või mitte. See korraldus on palju tervislikum kui salajane, mis kehtib tänaseni kogu maailmas Jehoova tunnistajate kogudustes.

Meleti Vivlon

Meleti Vivloni artiklid.
    52
    0
    Hea meelega teie mõtted, palun kommenteerige.x